/ ADO VABBE

ADO VABBE 1892–1961
Ado Vabbe sündis 1892. aastal Tapal. Kunstiõpinguid alustas ta 1911. aastal Münchenis Anton Ažbé kunstikoolis, kus õppis maalimist ja joonistamist. Õpingute kõrval avaldas tema kujunemisele olulist mõju Müncheni elav kunstielu, otsene kokkupuude saksa ekspressionistidega ning juba Eestist alguse saanud tutvus Vassili Kandinsky ja tema loominguga. 1914. aastal esines ta Eesti kunstipildis täiesti uudsete ja üllatuslike abstraktsest ekspressionismist mõjutatud "Parafraasidega".

Aastatel 1914–1917 oli A. Vabbe seotud Moskvaga. Ta täiendas end kunsti vallas, olles mõjutatud vene avangardismist, mis sel ajal elas üle oma õitseaega. Kokkupuuteid võis tal olla selliste kunstnikega nagu Vladimir Majakovski, Vladimir Tatlin, Nikolai Kulbin, Venemaal oli tagasi ka V. Kandinsky. Just neil aastatel kujunes välja A. Vabbe virtuooslik fantaasiaküllane poolabstraktne lõhutud figuurikäsitlusega laad.

1917 naasis A. Vabbe Eestisse, oma koolipõlvelinna Narvasse. Järgmise aasta lõpuni tegeles ta siin loomingulise töö kõrval pedagoogilisega, järjest enam huvitasid teda ka teoreetilised arutlused kunstiprobleemidest. Järk-järgult tihenesid sidemed Tartusse koondunud kunstnikega. Esialgu oli tal suurem kontakt "Siuru" rühma kirjanikega kelle väljaandeid ta illustreeris. Raamatugraafika kõrval tõi ta uudseid vorme ka eesti teatrikujundusse. 1918. aastast sidus A. Vabbe end kunstiühinguga "Pallas". 1919 asus koos K. Mäe ja A. Starkopfiga Tartus asutatud samanimelise kunstikooli õppejõuks, õpetades nii maali kui graafikat. Hiljem, 1926–1929 oli ta kooli juhataja.

A. Vabbe esimene loominguperiood, mis oli kindlasti lennukamaid kõrgaegu tema kunstilises tegevuses, kestis 1920. aastate keskpaigani. Tema uudsusest tulenev populaarsus oli tohutu. Omaaegne kriitika seadis ta teerajajaks ja keskseks kujuks eesti modernses kunstis. Enamasti viljeles ta väikevormi. Kujutatu pärines elust, teatrist, nende omavahelistest seostest. Lüürilisus vaheldus rikkaliku mängulisuse ning kohatise küünilise frivoolsusegagi.

Suurema jälje A. Vabbe loomingusse jättis viibimine Pariisis 1924. aastal. Tema töödesse tuli uus motiivistik – linnavaade. Valmisid akvarellid "Seine’i jõgi", "Tänavastseen" jt. Nendes töödes rakendas A. Vabbe omapärast mosaiikset pildipinda. Sarnaselt on teostatud ka sellest perioodist ainukesena säilinud õlimaal "Kohvikus" (1918). Eesti kunstikäsitlustes on tema selleaegset laadi nimetatud ka geomeetriliseks impressionismiks.

1925–1929 tegutses A. Vabbe peamiselt õppejõuna. Konfliktide tõttu kunstiühingus "Pallas" loobus ta näitustel esinemisest ja sulgus oma ateljee seinte vahele. Ühes realismi võidukäiguga 1920. aastate II poolel ja 1930. aastatel kogu maailma kunstis, näeme realistlike tendentside ja argitemaatika kasvu ka A. Vabbe loomingus. 1938. aastal omistatakse talle teenete eest kunstikool "Pallase" asutajana, kauaaegse pedagoogina ja koolijuhatajana professori tiitel.

Sõjajärgsetel aastatel langes A. Vabbe sarnaselt paljudele eesti kultuuritegelastele nõukogulike repressioonide ohvriks. Veel 1946 nimetatakse ta Eesti NSV teeneliseks kunstitegelaseks. 1948. aastast järjest suureneva ideoloogilise surve tingimustes sunnitakse teda aga peagi õppejõu kohalt lahkuma, ning heidetakse Kunstnike Liidust välja. Neil keerulistel aastatel maalis kunstnik impressionistlikke maastikke, natüürmorte ja olustikustseene. Sellesse perioodi jäävad abstraktsed tööd on üsna erandlikud. Sünnib hulgaliselt joonistusi. Laiemale kunstipublikule jäi tema looming neil aastatel üsna tundmatuks. Kaasaegsed hindavad teda kui suurepärast õppejõudu, kes on üles kasvatanud mitu põlvkonda eesti kunstnikke. Tema teeneks on "Pallase" maalikoolkonna väljaarendamine, mis eesti kunstis püsis elujõulisena veel mitmeid aastakümneid, samuti sügavtrükigraafika edendamine. A. Vabbe suri 1961. aastal.