/ ANTON STARKOPF

ANTON STARKOPF 1889–1966
Anton Starkopf sündis 1889. aastal Harjumaal. Kunstihuvi ärgitas A. Starkopfis tutvus Ado Vabbega. Tema eeskujul alustas A. Starkopf 1911. aastal kunstiõpinguid Münchenis, kus õppis Ažbé kunstikoolis. A. Starkopfi erihuviks sai modelleerimine. Aleksander Tassa õhutusel siirdus ta juba järgmisel aastal Pariisi, kus jätkas skulptuuriõpinguid ning täiendas oma joonistusoskust.

I maailmasõja puhkedes 1914. aastal arreteeriti A. Starkopf Dresdenis. Esialgu oli ta vangilaagris, hiljem kohustuslikul tööl Saksamaa eri paigus. Kodumaale pääses A. Starkopf alles 1918. aastal. Eestisse jõudes lülitus A. Starkopf aktiivselt siinsesse kunstiellu. 1919. asus ta Tartusse , kus koos K. Mäe, A. Vabbe ja A. Tassaga võttis osa kunstikool "Pallase" rajamisest. A. Starkopf töötas siin aastatel 1919–1940 skulptuuriateljee juhatajana, 1921–23 oli direktori asetäitja ja 1929–1940 direktor.

1920. aastate lõpul Eestis, tegeles A. Starkopf peamiselt joonistamisega. Skulptoriks kujunemisel olid olulised 1920. aastad. See oli otsingute aeg. Nagu joonistustes, oli ta ka plastikas mõjutatud saksa ekspressionismi vaimust. Skulpturaalse vormi saavad mitmed pliiatsitöödelt tuttavad pikaks venitatud nõtked figuurid. Selle aja tipptööde hulka kuuluvad suurema üldistusega väljendusrikkad "Andumus" (1927), "Leda luigega" (1930). Samas lõi ta ka üsna realistliku vormikäsitlusega portreesid ja figuure. Tööde teostamisel kasutas A. Starkopf erinevaid materjale.

1930. aastatest alates kujunes A. Starkopfi lemmikmaterjaliks graniit. Materjalist sõltuvalt muutus tema vormikäsitlus üldistatumaks, kompositsioon monoliitsemaks. Krobelise pinnatöötlusega rõhutas ta graniidi omapärast ilu. Tähelepanuväärsed on selles materjalis aia- pargi- ja hauaskulptuurid. Väiksemate tööde puhul kasutas ta marmorit. Hilisemal eluperioodil valas oma töid betooni, töötles ka tina ja tegi keraamikat.

II maailmasõja ajal ja järel jätkas A. Starkopf pedagoogitööd erinevate riigikordade poolt reorganiseeritud "Pallases". 1947. aastal omistati talle professori tiitel. Repressioonide kartuses põgenes ta 1950. aastal Moskvasse. 1954. aastast tegutses vabakutselise kunstnikuna Tartus. A. Starkopf suri 1966. aastal.