/ EDUARD WIIRALT

EDUARD WIIRALT 1898 – 1954
Eduard Wiiralt sündis 1898. aastal Peterburi kubermangus. 1909. aastal naasis ta vanematega Eestisse. 1915. läks ta õppima Tallinna Kunsttööstuskooli, toonasesse Eesti ainsasse kunstiõppeasutusse, mis andis üldise ja kunsttööstusliku keskhariduse. 1919. aastal asus Ed. Wiiralt Tartus õppima vastloodud kunstikooli "Pallas". Sellel ajal valitses "Pallases" saksa ekspressionismi lembus, mis Ed. Wiiralti loomingus avaldus karakteriküllases tüpaažis ja rõhutatud ilmekuse taotluses. Kuigi juba Kunsttööstuskoolis õppides oli Ed. Wiiralt teinud edukalt tutvust erinevate graafikatehnikatega, asus ta "Pallases" hoopis skulptuuri õppima. Tema lemmikalaks kujunes siiski graafika. Noor kunstnik suutis võrdselt vaimustuda nii Ado Vabbe arabesklikust, mitmeid kunstivoole sulatavast loomingust, kui ka vanadest klassikutest, eelkõige Albrect Dürerist. 1922. aasta kevadel saadeti Ed. Wiiralt kooli stipendiaadina end Dresdenisse täiendama, kus tema graafikas tugevnes verismi mõju. Ilmselt puutus ta seal isiklikult kokku Otto Dixiga. O. Dixile iseloomulik nägemuslikkuse ühendamine naturalismiga, inetuse demonstreerimine, küünilise pealispinna all aimatav meeleheide, koos maagilise realismi ja uusasjalikkusega said ka Ed. Wiiralti loomingu tunnusteks. Kuni 1930. aastate alguseni on ta verismi ehedaim väljendaja meie kunstis. Talle omaselt vaatles ta maailma aga sakslastest märksa kainemate, iroonilisemate silmadega. Lõpetanud 1924 hiilgavalt "Pallase" täiendas Ed. Wiiralt end kõikvõimalikes graafikatehnikates. 1925. aastal sõitis ta Pariisi, mis kujunes tema koduks väikeste vaheaegadega elu lõpuni. Wiiralti esimene personaalnäitus toimus 1927. aastal, siis valiti ta ka Sügissalongi liikmeks, kus ta esines regulaarselt.

Noore Wiiralti peamiseks kujutamisaineseks on boheemlaslik Pariis oma ööelu, ja põhjakihtidega. Monotüüpia kõrval olid ta meelistehnikateks esialgu puulõige ja -gravüür. Ilmaelu jälgides jäi Ed Wiiralt irooniliseks, halastamatuks vaatlejaks, omamoodi moralistikski. 1930. aastate algul oli Ed. Wiiralt jõudnud oma senise loomingu kõrgpunkti, mille kokkuvõtetena valmisid "Põrgu", "Kabaree" ja "Jutlustaja" – koondpilt inimest muserdavatest jõududest. Pärast neid lehti pöördus kunstnik hoopis poeetilisema käsitluslaadi juurde. Iroonilis-mänglev hoiak jäi koos boheemitseva noorusega seljataha. Tööd omandasid sisemise tasakaalukuse ning klassikalise harmoonia ning selguse. Leebe nukra alatooniga kujutatud inimese ilu ja ühtekuulumine loodusega sai Ed. Wiiralti loomingu põhiteemaks. 1936. aastal toimus Eestis Ed. Wiiralti suur isikunäitus, mis leidis vaimustunud vastukaja ja pani aluse tänaseni kestvale üldrahvalikule tunnustusele. Suur edu saatis teda ka laias maailmas. 1939 viibis ta pikemat aega Marokos, kus valmis mahukas sari berberitest koos sealse looduse ja loomadega.

1939. aastal tuli Ed. Wiiralt Eestisse sõjapakku, liitus kergelt kodusesse kunstiellu ja lahkus taas 1943. aastal. 1946 oli ta tagasi Pariisis kus töötas kuni surmani 1954. aastal.