JAAN VAHTRA 1882–1947
Jaan Vahtra sündis 1882. aastal Moostes. 1910. aastal nägi ta Viljandis mööda Baltimaid ringlevat läti impressionist Wilhelm Purvītise maalide näitust, mille mõjul läks joonistuskursustele. Sealt innustust saanuna siirdus ta 29﷓aastase mehena Riiga sealsesse Linna Kunstikooli. Riia Linna Kunstikool oli Peterburi Kunstide Akadeemia alluvuses olev väga hea mainega, kõigele uuele avatud kunstikool. J. Vahtra sõnul oli seal "palju euroopa õhku ja saksa kultuuri, ning toimusid pidevalt kunstinäitused". 1913. aasta kevadel arvas J. Vahtra, et kool on end tema jaoks ammendanud ja läks edasi Peterburgi. Peterburis olid J. Vahtra õpetajateks sellised tuntud kunstnikud nagu Nikolai Roerich, Kuzma Petrov-Vodkin. Tema meenutuste järgi toimus 1916. aasta kevadtalvel kooli saalis näitus Tramvai V, kus esinesid tookordsed vene avangardi suurkujud Marc Chagall, Vassili Kandinsky, Vladimir Tatlin. Valitsesid ekspressionism, kubism, konstruktivism; sõda oli kuulutatud kõigele, mida seni kunstiks peeti ja esiletõstetud uued ülijulged kunstitõed. Kuni 1918. aasta kevadtalveni Peterburis elavat J. Vahtrat ei jätnud tookordne revolutsiooniline õhkkond puudutamata. Tema töödesse ilmusid tugevad kubistlikud jooned ning ta käis tihedalt läbi ultramoodsa poeetide-rühmitusega "Severnaja Studija".

1918. aastal tuli Jaan Vahtra tagasi koju ning asus elama Võrru, kus ta sai joonistamisõpetaja ameti. 1919. aastal valmisid tal illustratsioonid ajalehele "Ilo" (Ilu). Seal avaldatud puulõigetest pani ta 1921. a. kokku esimese läbinisti kubistliku kunstiteose Eestis – mapi "Blanc et noir". 1924 järgnes sellele mapp "Konstruktiivsed rütmid".

1923. aastal sai J. Vahtrast aga tookordse Eesti avangardseima kunstirühmituse Eesti Kunstnikkude Ryhma asutajaliige. Initsiatiiv rühma loomiseks tuli küll teistelt, noorematelt kunstnikelt, kuid ilmselt andis J. Vahtra kaasalöömine neile vajalikku eneseusku ja kindlust. Rühmitus korraldas esialgu palju näitusi Eesti väikelinnades ning Tartus ja Tallinnas, olles ainsaks vaid ühte kunstilaadi – kubismi/konstruktivismi propageerivaks ühenduseks Eestis. Paraku on J. Vahtra selleaegsetest maalidest säilinud väga vähe. 20ndate aastate keskpaigas pühendus ta peamiselt raamatugraafikale. 1926. aastast võis täheldada kerget kriisi eesti kubistide liikumises. Osa kunstnikke leidsid endas jõudu jätkata, osa siirdus teiste laadide juurde. J. Vahtra lahkus rühmast 1925. aastal. 1926 asus ta tööle Tartusse Kõrgemasse Kunstikooli "Pallas", kus valitses pigem saksa ekspressionismile suunatud vaimsus. Tema looming muutus realistlikumaks, looduslähedasemaks, graafikas hakkas valitsema elegantne voolav joon.

1930ndate keskpaigast pühendus J. Vahtra peamiselt kirjanduslikule loomingule – kirjutas nauditavaid mälestusi, lühijutte ning andis välja joonistusõpiku. 1940. aastaks oli ta üks Eesti viljakaim raamatuillustraator. Vene okupatsiooni ajal sai temast Võru linna kultuurielu korraldaja. Saksa okupatsiooni elas ta vaikselt üle Tartu lähistel maal, kus lõi veel mitmeid lüürilisi akvarelle. Jaan Vahtra suri 1947. aastal.