/ KONRAD MÄGI

KONRAD MÄGI 1878–1925
K. Mägi sündis 1878. aastal Tartumaal. Tema kunstnikutee sai alguse 1899. aastal, mil mööblitööstuses puunikerdust õppiv noormees saadeti Tartusse joonistuskursustele. 1903 asus ta Peterburi A. Stieglitzi kunsttööstuskooli, kus vabakuulajana jätkas eesti soost kunstniku Amandus Adamsoni juhendamisel õpinguid puunikerduse alal. Koos Nikolai Triigi ja Aleksander Tassaga lahkus K. Mägi üliõpilasrahutustest osavõtu pärast 1905. aasta kevadel koolist. K. Mäe sooviks oli õpingute jätkamine Pariisis. Tee sinna kulges läbi Soome. 1906. aasta suve veetis ta koos A. Tassa ja N. Triigiga Ahvenamaal, kust pärinevad tema esimesed maastikumaalid. Pariisi jõuti 1907. aastal septembris, kus asuti elama eesti kunstnike kolooniasse Montparnasse’il.

1908. aasta suve saabudes rändas K. Mägi koos A. Tassaga Norrasse, kuhu oli raha puuduse tõttu sunnitud jääma kaheks aastaks. Norra periood kujunes esimeseks tõsisemaks tööperioodiks K. Mäe loomingus. Tema selle aja maalides võib näha impressionistidelt, neoimpressionistidelt ja foovidelt saadud mõjutusi. Iseloomulikud on täppiva pintslitehnikaga lihtsad intiimsed motiivid, kus võib tabada tema hilisemale loomingule omast kirgast, seni põhjamaa loodusega harva seostatavat värvipaletti. Erilistena tõusevad esile ornamentaalse vormiga "Soomaastik", "Norra maastik männiga", mis oma vormilt paigutuvad juugendstiili parimate näidete hulka eesti kunstis, ning sisult haakuvad ajastu romantilis-sümbolistlike taotlustega. 1910. aastal esines ta ligi kahekümne Norra maastikuga Eestis, pannes nii aluse oma tuntusele kodumaal. Samal aastal õnnestus tal uuesti naasta Pariisi, kus seekord täiendas K. Mägi end Academie Russe’is.

1912. aastal naasis K. Mägi kodumaale. Esimesed Eestimaa maastikud sündisid Võrumaal. Eriliselt säravateks kujunevad aga kahel järgneval suvel loodud Saaremaa vaated. Tema põhjamaise saare loodusnägemustes on enneolematut värviilu ja tunnetuslikku sügavust. 1914. ja 1915. aastal oli K. Mägi seotud Viljandiga. Siin tärkas temas huvi portreekunsti vastu. Enamasti maalis ta naisi, andes neile tihtipeale eriskummalise ebamaise ilme. Õige pea pöördus ta oma tõelise kutsumuse maastikumaali juurde tagasi. Aastatel 1915–17 maalis ta Lõuna-Eesti maastikke nende iseloomulike tõusude, languste ning arvukate väikeste järvedega mäeküngaste vahel. Järk-järgult taandus eelmistele perioodidele omane rõõmus värvierksus, andes teed ekspressiivsemale, just sinise väljendusjõule rajatud süngemale koloriidile. K. Mäe kaldumine ekspressionistliku eneseväljenduse suunas langes kokku suundumuse laiema levikuga eesti kunstis ja kirjanduses I maailmasõja päevil.

1918. aastal võttis K. Mägi osa kunstiühingu "Pallas" asutamisest, ning aasta hiljem samanimelise kunstikooli loomisest. Temast sai esimene koolijuht ja hinnatud maaliõpetaja. Ühteaegu nii rahutu iseloomu kui ka halveneva tervise tõttu sõitis K. Mägi 1921. aastal Saksamaa kaudu Itaaliasse. Sattunud vaimustuse sealse looduse värviilust. Sündisid kaunid Rooma vaated, Capri maastikud, Veneetsia kanalite kujutised. Laiade nurgeliste pintslilöökidega maalitud töödes on K. Mäe uurijad näinud omapärast Cézanne’i laadi tõlgendust. Ekspressionistlikud tendentsid tulid veelkord esile Obersdorfi motiivides, kus kunstnik peatus tagasiteel.

K. Mäe viimane loomeperiood on taas seotud kodumaaga. Kunstikooli "Pallas" suvebaasis Saadjärvel maalis ta erakordselt helged, peaaegu läbipaistvad maastikuvaated. Tormiline elu oli murdnud kunstniku tervise. Ta suri 1925. aastal Tartus.