/ NIKOLAI TRIIK

NIKOLAI TRIIK 1884–1940
1884. aastal Tallinnas sündinud Nikolai Triik on üks meie esimesi linnakeskonnast pärit kunstnikke. 1901. aastal siirdus ta Peterburi parun A. Stieglitzi kunsttööstuskooli. Selles koolis õppisid väga paljud eesti esimese põlve kunstnikud. Kool valmistas ette joonistusõpetajaid ning tehnilisi joonestajaid, valitses akademistlik vaim. Kõik õppurid kiitsid aga sealset suurepärast raamatukogu. Pärast 1905. aasta revolutsioonilisi rahutusi kustutati N. Triik õpilaste nimekirjast. Ka Triigi esimesed esinemised jäävad sellesse keerulisse ja rahutusse aega. Ta tegi ajalehtedele suurepäraseid poliitilise sisuga karikatuure, kuid erilist tähelepanu äratas tema romantiline ratsanik Tulekandja noort rahvusromantilist kultuuriintelligentsi ühendava rühmituse Noor-Eesti esimese albumi kaanel. N. Triik rändas koos Konrad Mägi ja Aleksander Tassaga Soome – Ahvenamaale. 1906. aasta lõpus, pärast abiellumist Peterburi rikka vabrikandi kunstnikust tütre Valentina Grekovaga, sõitis N. Triik koos naisega Pariisi. Seal õppis ta F. Colarossi vabaakadeemias ja Ecole des Beaux-Arts’is ning külastas vaimustunult muuseume. Kahel suvel sõitis maalima võrratu maastikuga Norrasse. Tolleaegse loomingu tippsaavutus on portree istuvast Konrad Mäest – kerge juugendliku joonega äärmiselt sugestiivne ning mõjukas maal, kus avaldus N. Triigi suurepärane portretisti talent. Tema varasemale loomingule avaldasid suurt mõju Edward Munch, Gerhard Munthe ning Ferdinand Hodler. See ilmnes rahvusromantilistes muistendiainelistes kompositsioonides nagu "Sõttaminek" ja "Lennuk". Pärast Pariisi vaheldumisi Eestis ja Peterburis elanud kunstnik lahkus 1910. aasta näitusel vanameelsete akademistidega plahvatanud konflikti tõttu taas välismaale. 1911–12 lõi ta oma parimad sümbolistlikus laadis tööd "Deemon", "Surma viis" ja "Surma lõikus". Samal ajal Berliinis elades puutus ta kokku saksa ekspressionismiga. N. Triigi töödesse ilmusid veelgi teravamad emotsioonid – ahastus, hirm, iha, ja eredamad värvid. Seal loodud portree kunstnik A. Laikmaast kuulub kindlasti eesti kunsti paremikku. Ääretult haaravad on ka vabagraafilised joonistused "Märter", "Jaht", "Katastroof". 1913. aastal tuli ta Eestisse tagasi ja kujunes siin üheks nõutavaimaks portretistiks. Loomingus võttis maad teatud rahunemine, tasakaalukus, soliidsus. Ta maalis hiilgavaid elusuuruses portreid mitmetest tookordsetest seltskonnadaamidest, tegi söega hulga tundlikke, suurepärase karakteritabamisega portreid kultuuritegelastest ning võttis aktiivselt osa kunstielu organiseerimisest. Tema maalides ja joonistustes väljendusid üksteisesse sulades pea kõik moodsamad kunstivoolud. Kuid 1919. aastal I Eesti kunsti ülevaatenäitusel süüdistasid populistidest kriitikud 35-aastast N. Triiki peaaegu et akademismis. See oli muidugi liialdus, kuid kunstniku loomingusse tõi see kaasa vaikiva ajastu. 1921 kolis Triik Tartusse ja asus kunstikool "Pallase" õppejõu kohale. 1933. aastal saab temast Eesti esimene kunstiprofessor. Nikolai Triik suri 1940. aastal.